Ma ei tea, kust alustada kirjutamist, sest mul ei ole meelest kuna ma viimati kirjutasin ja mis ma vahepeal tegin :(
Neljapäeval käisime CTs, kus oli jälle tuttavaid... kellel oli põnev õhtu, kes läks varem ära, kuna ei leidnud endale tegevust (mina paraku.)
Laupäevaks leppisime ka kluppi mineku kokku, aga ma suutsin selle ära unustada ning kell 9 Mirjam helistas ja küsis, kuhu ma jäänud olen. Väga piinlik. Ma suutsin õnneks 5 minutiga organiseerida kodust lahkumise ning olin pool tundi hiljem tema pool, et soojendust teha, sinna oli ilmunud ka Taivar ning kluppi minema hakates oli kõigi meeleolu juba päris hea/purjakil. Teepeal suutsime üksteisele ome elufilosoofiat tutvustada pluss kasulikke nõuandeid anda. Kell 4? sõitsime kolmekesi taksoga Mirju poole kus ma viibisin hmmm tunni?kaks? kui mind tabas emotsemisekriis ja ma hakkasin kodupoole liikuma. Nüüd mulle meenub, et burgeriputka juurest möödused näitas sealne kell, et on pool kuus. Kojujõudes tegin avastuse : minu saapad on lõplikult äralagunenud.
Pühapäevaõhtul õnnestus mul järjekordsed kõrvaklapid äralõhkuda ning esmaspäeval käisin ma uusi ostmas ning kuna sügis on käes ja ma polnud midagi ülikooli tarbeks ostnud, läksin ja ostsin ülikooli päeviku. Mul õnnestus ka uued püksid soetada, mis on kahjuks sellised kuhu mu armsa kassi karvad 2 sekundiga külgejäävad. Pole hullu.
Täna oli esimene koolipäev. Mul loomulikult õnnestus sissemagada, aga see ei ole minu süü... elekter läks ära ja seetõttu äratuskell ei töötanud. Ma pidin jälle kasutama kodust kiirlahkumise meetodit... Kaks tundi näljaga ei ole naljaasi, õnneks Kaisa loovutas mulle ühe oma õuna... happyness. Kahe loengu vahel külvasime Liisaga segadust ja pälvisime imelikke pilke kui me itsitasime ja rääkisime Taemini ja Leeteuki (punastest)pükstest. Tõepoolest, on teema millest rääkida.
Hiljem oli jaapani keele tund... kahjuks on meie grupp jäänud mega väikseks. Tänane tund oli kordamis tund ning sai väga-väga palju nalja. Ma läksin vähemalt kolm korda näost väga punaseks oma liigse naermise pärast. Tagantjärele vaadates ei olnud justkui naermiseks niipalju põhjust.
Mille üle ma naersin siis:
*kui kordasime küsimusete esitamist, suutsin ma moodustada Irina jaoks küsimuse "Mis kell sa täna arstiga kohtusid?," millele järgnes Irina segaduses nägu ja "Möh" ning minu idiootlik naer.
*kui pidime esitama oma vastluspartnerilt küsimusi kellegi teise kohta, ei meenunud mulle ühe noormehe nimi ning ma soovisin teda Pauliks kutsuda. Mu dialoogipartner nõustus ning toda kutti pidevalt Pauliks kutsudas sain ma jälle naerukrambid.
Müstika, suht imelike mittenaljakate asjade üle naersin.
Liisa saatis mulle oma jutu ehk mul oli õhtu sisustatud naeruga.
Kohustuslik pilt Taemini pükstest.





