Originaalne pealkiri: väljas on külm!

Ma muutsin kujundust!!! ma pole kindel, kas jätan selle selliseks või muudan uuesti.


Mulle tundub, et ma olen tubli kord nädalas blogija. Ma ei suuda sagedamini ja mul ei ole millestki niikuinii kirjutada :(

Esmaspäeval olin ma äärmiselt tubli. Minu jaoks on raamatukogus käimine tubliduse sümbol. Kahe tsiki ja ühe kutiga tegime rühmatööd, valmistusime seminari ettekande jaoks. Ma tegin vist enda rmt viibimise rekordi: tervelt üks tund. Oi kui tubli.

Ahjaa sõbrapäev oli esmaspäeval. Sellega seoses meenub muidugi mu unenägu, mida mul õnnestus sõbrapäeva hommikul (või kunagi öösel) näha:
*Olen Elvas, talvel. Kõnnin mööda tänavaid, järsku tean, et kohaliku supermarketi töötajate kohta käivad kõlakad. Lähengi Elva supermarketisse ning selgub, et seal töötab turvamehena Gackt, kellel on ilmselt superstaariks olemine ülevisanud. Mul on muidugi- VAU, GACKT ELVA SUPERMARKETIS!! Igaljuhul ma otsustasin rongiga Tartusse tagasi sõita ja üllatuslikult läks Gackt ka samale rongile ja minu briljante mõistus leidis, et kui ta mind vagunis näeb, peab ta mind stalkeriks. Ehk ma sõitsin rongi katusel.... Ma ei läinud koju, vaid otsustasin vanavanemate majja magama minna. Jõudsin siis nende juurde ja selgus, et kogu kamp oli kolinud Tenerifele ning maja üüris härra Gackt isiklikult. Siis me rääkisime natuke juttu, mina püüdsin elu eest jaapani keelt purssida, aga tundus, et paistis, et ta mõistis eesti keelt. Peale tee joomist oli köögis muidugi lembehetk ka, sest mind huvitas kas rumorid tema ülivormis keha kohta on tõesed. Gackt siis lahkelt kallistas mind ja ma tunnistasin, et tal on tugevad musklid. Vot nii :D:D veits perv, aga mis teha.

Et siis teisipäeval saime näidata oma andeid seminaris, päris hästi läks, vist.

Kolmapäeval ma ärkasin 6 minutit enne bussi väljumist üles ning loomulikult ei hakanud pingutama, et selle peale jõuda. See semester jäin siis alles esimest korda hiljaks, 15 mintsa, mis polegi väga hull. Õhtul oli jälle hiina keel, mis igakord keerulisemaks muutub. Ausõna, neid nelja hääletooni on päris raske järgi teha. Vahepeal oli tunne, et meie hääldustund on hoopis laulukoori proov, kus kõik ilusasti pingutavad, et õiged toonid kuuldavale tuua.

Neljapäeval käisin ülikoolis. See semester üks loeng on jälle Irinaga koos. Enne tundi sisustasime aega Ebay's ja vaatasime mis fänninänni seal müüdakse. Kui ma koju jõudisn, vaatasin uuesti seda lehte ja mõtlesin, mida ma siit ostaksin. Hullult raske on midagi väljavalida. Lõpuks leidsin, et kas: 1)TOP telefoniripats 2)Super Juniori telefoniripats 3)mingi Yesungi pildiga asi 4)SHINee ripats. Aigoo. Kõik normaalsed asjad tunduvad nii kallid. Pealegi, mul ei ole krediikkaarti. "Väga kurb lugu."

Reede: tädi laps.

Nädalavahetusel keeldusin külma pärast kodust väljumast, sest ma olen memmekas ja mulle ei meeldi külmetada. Ma kohe pean mainime, et ma täiega nautisin kella 12ni magamist.

Ning mul ei ole sellist mütsi. Või sellist mütsi. Siis mu peake ei külmetaks ilmselt.

Ma pean seda laulu kuulama mingi 4 korda päevas.

Dream is a dream.

Hei ho kool algas.

Iga päev tuleb keegi tuttav vastu ja mitte ainult kursakad, vaid ka inimesed keda pole lihtsalt ammu näinud. Ühesõnaga nendega on tore pläkutada.

Kuigi ma käisin see nädal ilusasti kõigis loengutes, on mul tunne, et ma pole midagi õppinud. Ma olin lihtsalt kohal ja kuulasin. Ok tegelikult enamus ajast ma niisama olin kohal ja eriti ei kuulanud.

Esmaspäeval ma kohe rõõmustasin, et sain üle pika aja jälle sõita 4 korda bussiga edasi-tagasi ülikooli ja kodu vahel. Lisaks oli siis meie esimene hiina keele tund. Ma teadsin, et sinna tulevad Irina ja Liisa, aga üllatuslikult olid seal ka Linda ning Ingrid. Pean tunnistama, et jaapani keelt ma õppisin innukamalt. Igal juhul ma saan kindlalt laiendada oma teadmisi kanjidest (hiina hieroglüüfidest.) Mulle tundub, et õppejõud paigutas mind gruppi „Tüdrukud, kes on varem õppinud jaapani keelt“ ehk inimesed, kes ei või särada oma varasemate teadmistega kirjamärkidest.

Teisipäeval selgus, et aine mille ma valisin, on järjekordne seminari aine õpetaja P.P.'ga. Eks ma siis annan oma parima. Üks hästi aaaaaw moment. Tulen klassi, näen Ilmarit ja teretan teda. Võtan jope ära ja märkan, et Ilmar kutsub mind. Lähen siis tema juurde ja ütlen midagi stiilis: „Tsau, sa ka võtad seda ainet...“ Ja siis ta küsib: „Kas Liisa võtab ka seda ainet?“ Nagu nii nunnu, see oli seline uudishimulik ja kergelt lootev küsimus ning kui ma siis selgitasin, et ta ei võta, oli pettumus moment täitsa olemas. No päriselt ka väga nunnu. :D:D:D:D:D Mitte et ma midagi ettekujutan. Tore kui inimesed tunnevad huvi oma kursusekaaslaste vastu.

Kolmapäev + neljapäev - -> midagi põnevat ei toimunud. Mingi loen lõppes varem ja ma tsillisin koridoris. Inimesi tuli järjest juurde ja keegi ei läinud klassi. Siis kui mina otsustasin ~10 minutit enne loengut klassi minna, järgnes mulle terve kari inimesi. Mul tekkis tunne, et ma olen nagu mingi prohvet või keegi selline teedrajav isik. Kekeke. Fufufu.

Ahjaa, peale hiina keelt bussiga koju sõites, pläkutasime jälle Koreast, iidolidest ja draamadest ning järsku tsikk, kes mu kõrval istus, ütles, et tema vaatab ka korea draamasid. Nagu vau, suprise, sarnase hobiga inimene.

Siis veel rääkisin isaga Tallinna mineku plaanidest.

Värvisin emme juukseid. Ta oli mingi uue värvi ostnud, mis haises veel jubedamalt, aga värvis väga hästi ja oli lihtne pealekanda. Tulemus jäi ilus.

Reede olin tubli ja juba kella 9'st hoidsin last. Olime terve tunni õues ja koristasime lund. Või õigemini mina koristasin lund ja viskasin maha mingit killustikku ning tema tõstis labidaga lund trepi peale tagasi. Lisaks vaatasin üle pika aja telekat. Viimane kord vaatasin saadet geparditest, siis seekord jõehobustest ja krokodillidest.

Täna oli korralik saunapidu. Polnudki näinud Mirjamit kaua ja Krissut. Ainult, et saunas viibisid mingid hullud leilitajad ja mina olin nagu mingi auru ja higi koll. Mis siis veel öelda, me isegi suutsime solvuda ja väikese draama korraldada (Aliase pärast) ning kiirelt äraleppida. Mind kutsuti Tai-Korea-Jaapani reisile kaasa, ausõna kutid, ootan väga.

Ma hakkasin see nädal jälle kuulama iTunes't neid raadioid, mis lasevad aasia popi. Ma olen seal kuuldud lauludest paar juba tõmmanud ka. Avastamisrõõm on tore.

Tänane unenägu oli kergelt masendav.

*Tervet unenägu ei mäleta. Elasin mingis Tartu moodi kohas, ainult et see oli võlulinn. Õigemini nagu Harry Potteris: osad inimesed said võluda, teised mitte, ainult, et kõik olid võluritest teadlikud. Mis tegi mu unenäost feili? Ma confessisin ühele tüübile terve unenäo jooksul kolm korda ja iga kord ebaõnnestusin. Unenäo lõpus olin baaris, kus ta töötas, ning otsustasin kutiga rääkima minna. Läksin trepist alla, läbi saali ja rahvahulga baarileti äärde. Seal ta parasjagu töötas oma parima sõbraga kõrvuti, võlusid kokteile (kuna olid magic võimetega.) Tüüp jälle ignoreeris mind ning kui ma ta tähelepanu lõpuks püüdsin ja järjekordselt teatasin, et ta meeldib mulle (või midagi samas stiilis), tegi kutt evil smirk'i ja ütles midagi stiilis: „Sul ei ole minuga mingit võimalust. Ära tüüta mind enam“ Ühesõnaga ma sain unenäos hulga inimeste ees (kolmandat korda) korvi. Valus. Aga vähemalt oli mu unenäo crush väga kena välimusega ning ilusa soenguga.

Siis laul, mille ma avastasin. Big Bang BabyBaby. Ma olen vist halb inimene, aga mulle meeldib kuidas video lõpus selgub, et tüdruk on loll, feilib ja ei saa endale kutti. Võib-olla see video mõjutas mu unenägu. Hmmm.

Pole kaua pilte pannud. Ma siis valin suvaliselt ühe, mida ma vahepeal tahtsin telfu taustaks panna.

yeah she's living it up for tonight

Viimane postitus enne uut semestrit, sest homme algabki uus semester. Aaah loogika.

Esmaspäeval olin tubli ja käisin raamatukogus. Tagastasin raamatu, mida ma tegelikult isegi ei lugenud. Süümekate tõttu võtsin uued teosed, seekord Jaapani ajaloo kohta. Ma isegi alustasin juba ühe lugemist. Käisin ka dekanaadis ja küsisin kuidas minna (ja kas saab) Tallinnasse külalisüliõpilaseks, mis tähendab, et kui kõik hästi läheb ja ma ümber ei mõtle, lähen ma sügisel vähemalt üheks semestriks Tln'sse. Muidugi tuleb leida koht kus elada.

Kolmapäeval hoidisn tädi last. Tavaline värk: mängisime, vaatasime raamatuid, sõime, käisime väljas jalutamas jne. Päeval helistas Merlin ja me ostustasime õhtul kokkusaada. Kell 7 läksime juba linna ja otsisime kohta kuhu istuda, kuna Merlin tahtis minna Tavernasse pitsat sööma, läksimegi sinna. Pläkutasime tükk aega ning suundusime edasi Mökusse, kus oli vähe rahvast, tavaliselt on see suht täis. Siis ma hellasin Liisale ja ta lubas ka tulla kui on oma asjaajamised lõpetanud. Siis me istusimegi kolmekesi baarileti ääres ja rääkisime. Minul oli igastahes lõbus. Üllatuslikult nägin Ollat ka, keda ma ausaltöeldes kohe ära ei tundnud kui ta minu juurde tuli, aga me vestlesime isegi natuke. Mingi hetk tuli sinna hunnik mehi, kes tellisid suure hulga Bloody Mery shote ja ostustasid, et jagavad neid meiega ka. Mu esimene mõte oli.... see on ju tomatimahlaga, aga siis, et vahet pole. See shot ei olnudki väga jube, pigem vürtsikas. Pärast sai läbi plöga ja lompide koju kõmpida.

Neljapäeval olin lubanud Irinaga kokkusaada, kuna olin sellest eelimisel päeval Liisale rääkinud, lubas tema ka tulla. Irina taris meid uude jaapani söögikasse, kus me sõime nämmut ja mämmut sööki. Meie vestlused kulgesid jälle tavapärasesse suunda :D:D Sellele järgnes shoppamis retk, kus keegi tegelikult midagi ei ostnud, aga see pole oluline. Tore oli poode mööda kolada ja kaubaga tutvuda. Kordaläinud päev.

Iga reede pean ma päeval olema lapsehoidja, nii et ei midagi uut. Karl oli ka kodus ja näitas mulle, tehnikavõhikule, kuidas bluetoothi kasutada. Tänkjuu.

Ja nädalavahetusel ma eeee... puhkasin. :D:D Kogusin energiat.


See oli juba tükk aega tagasi kui ma nägin unes seda unenägu, aga ma lihtsalt pean selle kirja panema, muidu see ununeb.
* Ma elasin Tokyos ja viibisin parajasti peol, koos oma sõpradega, kelleks oli 5 KAT-TUN'i liiget. Meeldiv party kindlasti. Kahjuks mu valge pluus määrdus - veini plekk või midagi. Kui Kame seda nägi, ütles ta, et ma pean minema pluusi vahetama, kuna plekiline pluus pole esteetiline. Mina olin muidugi väga kurb, et pidin lahkuma, eriti kuna mu kodu oli tunnise autosõidu kaugusel. Sõitsingi taksoga kodu poole ja nukrutsesin. Vaatasin aknast välja ja nägin öist linna, mis oli sillalt, mida me parasjagu ületasime, vaadates väga ilus. Mingil põhjusel ma ei jõudnudki koju, vaid läksin vist kuskile võimlasse (või mingisse asutusse), igaljuhul seal koridore mööda ekseldes tuli mulle vastu Hangeng. Kuuldes minu olukorrast, asus ta mind lohutama, et pole hullu, elu on pikk ja tuleb veel pidusid ning ühelt peolt puudumine pole midagi.


Kuigi mul on raske seda tunnistada, siis mulle meeldib see JYJ laul, kuigi mitte esimene minut, mida ma eelistan julmalt edasikerida.

Kirjavigu ka ei viitsi parandada.