Never to fall down... I'm so fly, like a bird

Järjekordselt on algamas sess, või see ametlikult juba käib... vahet ei ole. Igaljuhul on ülikooliga järjest kiiremaks läinud.

Igaljuhul misiganes arvutiga oli, on nüüd korras. See töötab ilusasti.

Mingi päev ma käisin raamatukogus raamatut otsimas ja ei leidnud seda kuidagi. Ekslesin riiulite vahel täiega. Lõpuks küsisin raamatukogutädili kust seda otsida ja ta näitas isegi plaani ning selgus, et ma otsisin isegi valest osakonnast. Läksin siis õigesse, ekslesin jälle, kuskilt ei paistnud õiget riiulit, ma kõisin isegi psühholoogi ja juura juurde. Läksin siis jälle tädi juurde, kes siis abivalmilt tõusis, viis mu õige riiuli juurde ka, mis oli loomulikult kohe ukse juures.

Esmaspäevaks suutsin ilusti essee ära viia ja kohe tuli alustada uue kirjutamisega, seekord neljapäevaks.

Siiski otsustasin teisipäevasele ajaloolaste jõulupeoleminna. Nagu alati olen ma täielik pudrupea ja ei märganud, et õhtusöögile tuleb varem etteregistreerida ehk ma ei läinud sinna. Kuna Stina ka ei läinud sinna tegime kahekesi tema pool enne pidu soojendust. Hullult tore oli jälle, rääkisime nii paljud teemad läbi... Pärast kui ta poiss koju tuli, hakkasime Euroopa lauamängi mängima. Seekord ma isegi ei kaotanud! Nii tubli minust. Mulle sattusid osad eriti sobivad küsimused, näiteks kes oli see helilooja kes suri 1828. Enne terve küsimuse ettelugemist ma juba teadsin, et se on Schubert. Hõhõhõ, mul on Schubertiga mingi teema. Lõpuks läksime siis peole ka ja seal käis möll. Nagu alati oli lõbus, aga ma olin kuidagi liiga täis jäänud :(:( Suutsin täita oma plaani ja tutvusin esmakursuslastega. Rääkisin ühe õppejõuga mingi eriti pika jutu maha, alguses oli meie minigrupis rohkem inimesi ja siis mingi hetk me kahekesi arutasime erti sügavalt õppetöö üle. Aaaah gaad, veits piinlik. Keegi blond neiu (khmkhm) pistis mulle sumaka topsi pihku ja ma arvan, et äkki seepärast oli mul järgmine päev halb olla. Koju saime Liisaga ilusati, kuna III kursuse noormees Timo on tulbi ning kutsus oma ema järgi ja muuseas viis meid ka koju. Tänk juu.

Kolmapäeval tuli kella kaheks loengusse minna ja mul oli hommikul väga halb olla, mitte nii jube kui tookord veebruaris õnneks. Mina enam nii ei joo... ma kohustetundeliselt laususin need sõnad. Kooli ilmusin kohale, kuna olin lubanud Stinale, et ma tulen oma vihikukestele järgi. Vahepeal ma kaalusin tõsiselt koju minemist. Käisin tunni ajal isegi korraks klassist väljas... oo piinlikkust. Tulin koju ja teadsin, et kuigi järgmisel päeval on jaapani keele arvestus ja essee tähtaeg, ei ole minust õppijat. Läksin elutuppa tekki alla ja vaatasin suvalt emmega telekat, sealt tuli mingi kummituste saade ja "Inetu Betty". Olen ikka nii ajast maha jäänud, ma ei teadnudki Betty uutest ja vanadest meestest. Oioi. Mingi aeg hakkas mul parem ja ma sõin ja hakksin kordama ja isegi esseed tegema.

Neljapäeval käisin arvestusel, mida ma omaarust enam-vähem oskasin. Tegime Liisaga mingi huvitava käigu raamatukokku, kus kohtasime veel essee kirjutajaid. Kuna Liisal oli kerge masendus peal hakkasime rääkima täiesti suvalistest asjadest ehk ma kirjeldasin, mis ma eile Betty't vaadates nägin ja tema meesteolukorrast. Siis ma pidin ka ütlema, et kui mul oleks kilpkonn, paneksin ma talle nimeks Yesung. Seetõttu kandus teema kuidagi mis-looma-suju-liikmed-kõige-rohkem-meenutavad arutelule. Ühesõnaga täielikult distracktisime õppimise teemat. Kodus kirjutasin esseed ja sain selle õigeks ajaks saadetud. Jei.

Reedel ma lausa pidin "Unistajate" viimase osa äravaatama. Ning algas minu uus lugemis-kirjutamis periood. Samuti selgus, et ma sain arvestuse tehtud. Juhuu.

Eile regasin ennast ainetele ka ära. Hullult jantisin mingite paberitega, klapitasin aegu ja vaatasin mis ained pean võtma, et mooduleid täita. Kui tegin õppimisest pausi, hakkasin ühte filmi vaatama ja ei suutnud seda pooleli jätta. See oli "Girl who leapt through time," see ei olnudki niivõrd huvitav, aga ma täiega tahtsin teada, mis edasi saab. Muidu oli üsna armas ja naljakas. Vaatasingi lõpuni ja lõpp oli kurb. Tüdruk hüppas aastast 2010 aastasse 1974 ning üritas seal ema ühte tuttavat leida ja sattus ühe toreda filmihuvilise kuti juurde elama, kes teda koguaeg aitas. [Spoiler - - > Kui ta pidi naasma olevikku, mõistis ta, et poiss läheb bussile, mis kukub samal õhtul kaljult alla, aga ta ei võinud teda päästa, sest aja käiku ei tohi muuta. Mis kõige kurvem, ta mälestused ajarändest kustutati... Nii kurb. Miks ta pidi ikkagi surema. Why?Why? See täiega häirib mind. Pisarad tulid silma... jälle...nii minulik]

Täna toodi kuusk, ma kaunistasin seda. Käisin poes ja ostsin kuldset karda juurde. Püüan kirjutada esseed/referaati. Praegu peaks ka kirjutama, aga ma leidisn endale asendustegevuse ja kirjutan blogi. Positiivsest küljest vaadatuna: mul on 1/4 juba valmis. Küll homme jõuan lõpuni teha (tähtaeg.) Loodetavasti ei teki kriisi. Ja siis alustan ülehomme järgmisega ja saan selle kindlasti 24. dets valmis ka. Positivism+optimism.

I want my brain to be activated and motivated to study.
Üldiselt tunnen ma tüdimust. Jõulutunnet ka ei ole. Aastavahetuse plaane ka ei ole... tuleb midagi orgunnida...

Nothing left to show

Ma ei mäleta millest ja kuna ma viimati kirjutasin.

Igaljuhul eelmisel teisipäeval käis jaapani keele tunnis üks päris jaapani mees, kes elab Tokyos. Terve tunni rääkisime ja arutasime Eesti ja Jaapani asju. See onu oli nii tore ja tõi meie nämmusid asju ka. Väga lahe. Pikalt rääkisime toiduasjadest ja kuigi ma kinnitasin talle, et sült on pähh, soovis ta seda ikka proovida. Arvatavasti on ta nüüd kodus tagasi, ei tea kuidas talle siin üldse meeldis.... Kui ma küsisin kuidas talle lumi meeldib, järgnes naerupahvakas ja pikk jutt ilmast. Normaalne. Kui me peale tundi lõpuks koju läksime oli kuidagi kurb tunne...:(

Kolmapäeval oli, nagu Mirjam ütles, talve avapauk. Ehk me käisime koos Krissuga kolmekesi laulukal uisutamas. Hullult tore oli. Ma olin veendunud, et ei mäleta enam kuidas uisutada ja kukun umbes 10 korda pikali, seda siiski ei juhtunud. Hurraa mulle. Ainus asi mille pärast hädaldada, on tõsiasi, et jõululaule ei lastud uisuväljakul. Pärast linna tagasi jõudes õnnestus mul isegi viimase bussi peale jõuda. Topelt Hurraa.

Siis ma käisin eelmisel nädalal veel viimast kahte Pöffi filmi vaatamas, see oli vist reedel. Esimene film oli naljakas ja veider. Peale filmi, jõudime Linda ja Merliniga üksmeelele, et vanem vend käis ilusasti riides. Eriti meeldis mulle ta hall kampsun. Nii tore kui mehed ilusasti riides käivad. Peale Merlini bussipeale saatmist läksime Lindaga teist filmi vaatama, mis oli Taiwani oma ja rääkis 80ndate maffiast. Enne seda pidin ma komme ostma. Kuigi ühel tegelasel oli eriti kole taiwanlase soeng, oli film hea. Mulle läks see lugu kuidagi hinge või ma ei tea, mind häiris, et kuigi mu lemmiktegelane soovis parimat, läks kõik halvasti ja lõpp oli kurb. Lisaks oli tal väga kenasti vormis ülakeha, mida oli tore jõllitada :D:D Üldse viiest põhijõmmist, neli olid lahedad.
Sellelt pildilt ei ole kahjuks näha lemmiktegelase vormis kõhtu...

Oi jah... peale filmi sain veel Krissu+Mirjami+Märdiga kokku ja liikusime edasi kluppi, kus oli megapalju inimesi. Eks me siis tantsisime jne.

Nädalavahetusel algas minu katsumus kirjutada referaati.

See nädal ma olen käinud koolis ja kirjutanud referaati, mis on ainult 5-leheküljeline, aga ma pikemalt ei suuda. Tegelikult kolmapäeval ma skippisin ühte loengut ja eile, neljapäeval ka. Vahepeal olen uurinud välisüliõpilaseks minemise kohta ka, käisime isegi esinduses infot küsimas.

Eile ma käisin ühtul väljas ainult šokolaadi ostmas :D:D ülejäänud päeva pühendasin referaadile, mille lõpuks valmis sain. Arvuti läks ka katki... ehk kuidas ma oma kirjatöid edaspidi teen? Ma kahtlustan, et mina olen vastutav arvuti umbetõmbamise või selle rikkumise eest.... I Feel Guilty

Täna ma ei saaks öelda, et olen millegi targaga tegelenud. Ok, natuke püüdsin uurida järgmise essee materjali, aga kuna arvuti on katki, läheb asi jamaks....

Hetkemuusika: üllatuslikul kombel olen An Cafe'd kuulama hakanud.
Ning mulle meeldib ka Seek Bromance algus.