Ma tunnen, et tõesti suvi on käes :D

Viimasest postitusest on juba päris ammu... aga mis ma siis olen vahepeal teinud??
Reedel läksime Mirjamiga hommikupoole linna, et osta midagi Märdile kingituseks (ei suutnud kingitust leida/valida) ja veel viimased asjad endale kaasa. Ma enam ei mäleta miks otsustasime minna botaanikaaeda, aga sinna me läksime. Palju sääski oli ja ma lasksin endale Offi ning natukese aja pärast märkasime, et mu see kulutas mu sukki laiguti hõredamaks. Ühesõnaga mu sukad olid rikutud ja me siirdusime kaupsi vetsu, et ma saaksin need ära võtta. Teepeal Mirjam veidike naeris mu ebaõnne üle. Lõuna ajal saime Kristi ja Deiviga kokku ning meid viidi Märdi juurde. Autos hakkasime millegi pärast Twilight'ist rääkima ja ma peaaegu sain naerukrambid meenutades teist filmi. Suutsin moodustada lause: "Mis oli Twilight'i highlight?":D Ma ei mäleta, mis me Märdi pool täpselt tegime päeval, aga 2. juuli märgib päeva, mil ma see aasta esimest korda ujumas käisin. Umbes kuueks sättisime end valmis (ma olin rahul, et sain kanda oma värskeid ristiga:D kõrvarõngaid) ja esimesed inimesed hakkasid saabuma. Alguses olid kõik eraldi, aga natukese aja pärast läks pidu käima ja väga lõbus oli. Mirjam suutis mu nakatada oma baila meeleoluga ja me kandisme lillevanikuid ja jõime ananassi seest jooki (mis parajasti näppu hakkas) oma eriliste peokõrtega, igaljuhus pälvisime omajagu tähelepanu oma stiiliga. Nii paljud tuttavad rannukad olid kohal ja saime tutvusi uuendada. Samuti õnnestus mul esimest korda suure batuudi peal hüpata. Ma arvan, et ma nägin esimest korda (päris palju esimesi) päikese loojumist Võrtsijärve <- - väga ilus oli ja tasus ootamist. Järve kaldal üritasin teha hundirattaid. Pärast maja juures sain markeriga tehtud tätokate omanikuks, parema käe siseüljel ilutses pall, mis oli originaalis ebaõnnestunud täht ning segaduse vältimiseks kirjutati sinna juurde sõna "pall", ning käe peal oli süda ja kuntstniku autogramm. Peo highlight oli Mirjami, Taivari ja Argoga batuudil hüppamine ja kui kõik laulsid Kruiisime. Kuidagi sujuvalt siirdusime sisse ja magamaminek oli vist kell 5.
Suht päevalaul: Violina feat. Genka & Kene Vernik - Toakärbes

Hommikune ärkamine oli juba päris vara, mingi 11 paiku ilmselt ja hoommik jätkus kerge pohmakaga:) Ja siis me päevitasime ja ujusime päev läbi. Deivi pidi kahjuks meie seltskonnast lahkuma, aga läksime neljakesi õhtul uuele sünnipäevale, kuhu meid eelmisel õhtul kutsuti. Sinna oli moodustatud telksaun, kus ma siis hiljem elus esimest korda käisin. Seal polnud päris eilne seltskond ja seetõttu oli alguses tunne, et ma ei sobindu kuidagi seltskonda. Aga nagu eestlastele omane - - > alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Palju huvitavat ja toredat rahvast koos ja väga lõbus oli. Sain jälle vaadata päikeseloojangut, kuna ka see pidu oli järveääres. Peale sauna, mis oli tegelikust külm, sest seda poldud hoolsalt köetud (leilist tulnud aur oli siiski soe), jooksime järve ja seal loomulikult mind pritsiti veega kõrva jne. Igaljuhul minul oli pärast megakülm ja suundusin lõkke äärde. Pidude ajal inimesed kipuvad suvakatele südant puistama ning mul õnnestus kahe peo jooksul kuulata kolme inimese muresid... loodetavasti suutsin neile ka head nõu anda. Taaskord liikus pidu sujuvalt sisse. Üks kutt väga kindlameelselt piiras Kristit ning me Märdiga lahkusime sealt (viisime ka ühe tsiki koju) ning Mirjam jäi sinna, lubades hommikul tagasitulla. Meie olime tublid lapsed ja olime kell 5 kodus ning läksime tuduma.

Pühapäeval oli siis kell 11 äratuseks Mirjami kõne, et ta hakkab tulema. Tunni lisamagamise järel otsustasime kahekesi minna hommukust suplust tegema. Kõnnin mina siis, ujukate väel, käterätt käes, ukse poole ja kuulen Kristit kellegiga rääkimas. Minu mõte - -> kellega ta räägib?? Suur oli mu üllatus kui nägin Takat... nagu miks tema siin on? Ausõna, ma imetlen Mirjami oskust enda ümber rahvat koguda ja tegevust oraniseerida. Ta tuli 8-kohalise bussiga, kus oli minu ja Kristi jaoks 2 vaba kohta veel ning kaine juhiga, kes lubas meid veel Tartusse viia. Plaan oli siis minna Trepikale, aga kuna seal oli palju rahvast ja rannale ei paistnud päike, tekkis uus plaan minna Verevi äärde. Võtsime Märdi juurest kõik oma asjad ja alustasime teekonda Elvasse, maksimum 50km, kuid me lõppkokkuvõttes läbisime seda 3 tundi:D:D Poistel läks kõht tühjaks ja nad (Argo, Taivar, Taka, Hardi ja Vaido) tingimata soovisid minna Rõngu burksi sööma. Jumal, kellel oli palav vist, käis Rõngus ringi särgi ja bokserite väel ning kedagi ei paistnud see huvitavat. Ta ise oli ka rahul, et sai esimest korda Rõngus bokserite väel burksi süüa. Kõhud täis, läksime viisime Taka koju, käisime Hardi juures ta käteräti võtmas ja ka Vaido juures ta käteräti järel ja poes. Just nii me siis kulutasime 3 tundi reisimisele. Muidugi selle seltskonnaga sai palju nalja ja meeleolu oli väga tsill, rõõmus jne. Verevi äärde läksime harjaga (päevanali - -> kuidas sai hari bussi?) ning pean mainima, et see oli esimene kord harjaga rannas olla, aga päris kasulik oli seda kaasa võtta, saime purde pisut puhtamaks. Mingi aeg mulle meenus, et kahel iidolil on sünnipäev ja ma soovisin neile mõttes siis õnne:D Päevitades jäid kõik uniseks ja tekkis väike tüdimus ning läksime jälle poodi ja kuskile tsillima kui selgus tõrge - - > Argo ei saa meid linna viia. Peale väikest segadust ja ümberkorraldusi, otsustasime, et pole hullu, lähme bussiga ja nii me tegimegi. Koju jõudes pidin konstateerima, et ma olen kergelt põletada saanud. Ning siis ema näitas, millise päevituse tema sai vähema ajaga ning mu pettumus süvenes: miks mina ei lähe kunagi pruuniks? Suht kõik küsisid mult niikuinii miks ma nii valge olen. Kodus ma pakkisin kohe kotid lahti, sest ma olen häiritud kui kohe kotte lahti ei paki. Ma natuke kartsin, et ema on pika äraoleku pealt kuri, aga ta ei olnudki. Ma ju lubasin pühapäeval tulla ja nii ma tegingi.
Täna oli jälle randa minek, seekord siis familyga, vend jäi koju. Ma katsin oma kõrbenud kohad kinni ja päevitasin nii 3 tundi Verevi ääres. Õhtul ema teatas, et nüüd on mulle nagu mingi päevitus tekkinud ja see tegi mu väga happy'ks.

Nii pikk jutt tuli, kuigi proovisin teha lühikeselt.

Viimasel ajal on mind need laused mõtlema pannud: If there is no map, you won't know where to go. I thought you chose where to go after you've seen the map. But, that was wrong. I am not lost because I don't have a map. I don't have a destination.