Hommikul kell 10 läksin kooli, peale mida koju tagasi, et valmistuda minekuks. Kell 15:45 olin raekoja platsil kohal ja ootasin kuna Irina tuleb mulle ja kahele teisele tüübile järgi. Enne kokkusaamist ostsin ikkagi piletilevist pileti ära, sest otsustasin, et ei viitsi ikkagi seda hiljem kohapealt osta. Irina aka Kiisu-Jänku tuli ja tutvustas mind ka teise reisikaaslasega (Merilin/Merit? ja Rauno.) Me mõlemad pidime kahjuks hiina kelle üle laskma. Teel Tallinna pläkutasime ja ajasime mõnusalt juttu. Ma ei mäleta kas minnes või tulles kui rääkisin Kiisu-Jänkule oma Gackti unenäo ja ta naeris ikka täiega, sest ilmselgelt oli too unenägu täielik võit :D:D.
Varased inimesed nagu me oleme, saabusime lausa 1,5 tundi enne kontserdi algust. See tähendab, et külmetasime tund aega õues. Sisustasime oma aega hüplemise, hädaldamise, naermise ja minu puhul ka tantsimisega. Kes oli kohal, saab aru päeva naljast: "Siin on ainult kolm poissi." - "Kus see kolmas on?" Hõhõhõ, kerge feil. Korraldajad olid organiseerinud paberiploki, kuhu sai bändile kirjutada/joonistada. Millegipärast jäi minu kraesse sinna midagi meie poolt teha ja ausõna see tuli kole, aga andsin vähemalt endast parima ning isegi kirjutasin sinna vabanduse koleda joonistuse eest. Rahvast tuli järjest juurde. Kõik olid rõõmsad kui uksed lahti tehti.
Väga visual kei, onju. Igaksjuhuks mainin, et nad on mehed.Lõpuks algaski kontsert ja Orochi tuli lavale. Ma polnud ühtegi laulu varem kuulnud ega teadnud sellest grupist midagi. Pole hullu, oligi huvitav. Bänd oli neljaliikmeline: laulja, kitarrist, bassist ja trummar. Laulja oli lahe ja oskas normaalselt inglise keelt ning tema tõttu rahvas sai aru mis nad räägivad ja mis toimub. Kitrrist oli nagu tottemo kawaii, ilus, roosa, üsna clumsy, super peenike ja põhjustas mitmeid awwww monente. Tal läks kitarririhm katki, mis tähendab, et ta hakkas seda parandama, sellel ajal sai publik nautida trummari ja bassisti soolot. Bänd tõmbas rahva kaasa elama, bändiliikmed kenasti demonstreerisid kuidas ja kuna käega vehkida või headbängida. Järgmised kaks päeva mu kael valutas. Bänd lahkus lavalt, aga tuli veel encore'ks tagasi ning tegi 3 lisalaulu.
Järgnes autogrammide andmine. Sain kõigilt autogrammid ning pidin kitarristile ütlema: "You're so gorgeous," mille peale ta nareatas ma-ei-saa-aru-mis-sa-ütled-aga-tänks naeratust ning oli seejuures ülinunnu. (Ma on arusaadavalt mõjutanud Suju ja Full House).
Laulja kaotas laval oma juuksepikenduse ning see sattus Merlilini kätte, kes seda talle autogrammide jagamise ajal tagasi pakkus. Lord Ushi-waka huvitatus selle tagasisaamisest ning palus seda viisakalt tagasi, kui neiu avaldas soovi seda siiski endale jätta. Kogu see situatsioon oli kõrvaltvaadates väga LOL.
Ja siis me tegime grupipildi. Irina surus mu esiritta kükitama, mis lühikese kleidi tõttu oli pisut keeruline. Ma pole kindel kuhu see ülespandi, loodetavasti leian selle kunagi Interneti avarustest.
Kiisu-Jänku sõbrad olid ka toredad, eriti põnev oli kuulata kuidas too noormees ülistas jaapani kutte ilusateks, seksikateks jne ning kiitis samu doramasid, mida mina fännan. =^..^=
Pool kolm jõudin koju.
Olin tubli ja läksin neljapäeval kell 10 loengusse. Vedasin kaasa ka autogrammiga fotod ja näitasin neid Liisale ka ning rääkisin talle eelmise päeva highlighte.
Täna võtsin ette põhjaliku koristamise. Hea tunne on kui saab minema visata vajamatuid asju.
Mina ootan kevadet. Kõnnin väljas, aga mulle sajab lund näkku. Ilmselgelt liiga varajased on mu ootused kevadeks.
No comments:
Post a Comment